Caversham Wildlife Park

Loomapark Whitman´ pargis, Perthi linnast natuke välja sõita. Suur ala, kus perekondliku tegevust jätkub terveks päevaks. Tahtsin näha ja võimalusel katsuda kohalike loomi ning seal oli see võimalus. 

Seltskond oli kirev ja vägagi eksootline. Alustasime pargi retke külastades telki Vombat ja sõbrad. Seal oli mitut sorti papakoisid, musta näoga öökull ja konnakulli, sinikeel tömpsaba sisalik, täpilise sabaga quoll (kukkurkuradi sugulane), opossumid, mustpea püüton, valge känguruu poeg ja suur jurakas vombat. Enamust neist sai õrnalt katsuda ja pilte nendega klõpsida. Eks ta jälle üks turisti lõks oli.

Koaalad olid unised nagu tavaliselt, aga seekord sai natuke pai ka teha ja lähemalt neid näha.  Üks unimüts magas kõhuli palgil käpad mõlemale poole rippu.

Sensatsioon oli minu jaoks ka Lendav rebane. Nägid välja nagu suured karvased nahkhiired. Nad on puuvilja toidulised ja kaunis armsad. Sydnies pidavat neid pargis ka nägema.

Loomulikult nägime ka guokasid ning suuremaid ja väiksemaid laiskvorst känguruid. Ruud vedelesid ja unelesid oma territooriumil ja ootasid kui külastajad neile graanulimaiuseid suhu poetasid. No mis nii elul on viga. Ühel selili magaval emal oli kõhukotist paistmas poja varbad.

Lindude aias oli ka igasuguseid imetabaseid noklasi. Üks hane liik oli, kes tegi ebamaiselt madalat trompeti häält. Musta luige paar oli puhevil  ja isane kaitses oma naisukest.

Käisime ka Farmi etendusel, kus esitleti kuidas karjakoerad lambaid ajavad, pügati lammas paljaks, demonstreeriti karja ajamis piitsa ja teevee keedu poti (Billy) keerutamist üle õla ilma, et midagi maha tilguks. Lapsed said lambatallesid lutitada ja lehma lüpsmist proovida.

 Pärast showd käisime väikses laudas kus oli pissiv laama, siidikanad, küülikud ja seajurakad.

   Kitse aias käis puksimine, päris korralik sarve ragin oli. Töötaja tuli neid lahutama, et nad väga liiga teineteisele ei teeks.

Päev õhtus, veeresime vaikselt kodu poole.

Püha Pätriku päevast

Iirlaste jaoks tundub  17. märtsi üks aasta tähtsamaid päevi olevat. Ajalooliselt tähisab Püha Pätriku päev kristluse tulekut Iirimaale. On nii kultuurne kui religioosne pidupäev. Korraldatakse festivale ja paraade, riietuses domineerib roheline. Sellel päeval piiranguid söögile ja joogile(põhiliselt alkoholile) ei eksisteeri. Tundub,et nüüd tähistab kogu inglisekeelsem maailm seda päeva kui suurt kurgukastmise pidu.

Meie naabrid planeerisid S. Pätriku päeva juba kuu aega ette ning loomulikult väljaminek Iiri pubisse oli raudkindel.  Hommik algas ühise söömaajaga: rammus peekon ubade, kartuli kotleti, vorstikeste ja juustuga.  Siis oli suur sabistamine oma roheliste kostüümide ja näomaalingutega ja kella 12ks päeval olime juba pubis ning tõelises Iiri lummuses.

 Shed – meie ülekülastatud Iiri pubi, pakkus mängusid ja esinesid iiriansamblid. Mul sai seal nalja. Vaatasin, et pubis eestlase näoga tüdruk ning kui talt jook ostsin küsis ta ka kohe, et sa oled eestlane jah ning  sain tellimuse anda emakeeles :D. Huvitav kohe, aga eestlastel ikka on mingi pilk mis neid reedab.  Päev möödus siidrit mekkides ja iiri tantsu harjutades. Saime siis üheks päevaks olla iirlased või õigemini „Estirish“.