Caversham Wildlife Park

Loomapark Whitman´ pargis, Perthi linnast natuke välja sõita. Suur ala, kus perekondliku tegevust jätkub terveks päevaks. Tahtsin näha ja võimalusel katsuda kohalike loomi ning seal oli see võimalus. 

Seltskond oli kirev ja vägagi eksootline. Alustasime pargi retke külastades telki Vombat ja sõbrad. Seal oli mitut sorti papakoisid, musta näoga öökull ja konnakulli, sinikeel tömpsaba sisalik, täpilise sabaga quoll (kukkurkuradi sugulane), opossumid, mustpea püüton, valge känguruu poeg ja suur jurakas vombat. Enamust neist sai õrnalt katsuda ja pilte nendega klõpsida. Eks ta jälle üks turisti lõks oli.

Koaalad olid unised nagu tavaliselt, aga seekord sai natuke pai ka teha ja lähemalt neid näha.  Üks unimüts magas kõhuli palgil käpad mõlemale poole rippu.

Sensatsioon oli minu jaoks ka Lendav rebane. Nägid välja nagu suured karvased nahkhiired. Nad on puuvilja toidulised ja kaunis armsad. Sydnies pidavat neid pargis ka nägema.

Loomulikult nägime ka guokasid ning suuremaid ja väiksemaid laiskvorst känguruid. Ruud vedelesid ja unelesid oma territooriumil ja ootasid kui külastajad neile graanulimaiuseid suhu poetasid. No mis nii elul on viga. Ühel selili magaval emal oli kõhukotist paistmas poja varbad.

Lindude aias oli ka igasuguseid imetabaseid noklasi. Üks hane liik oli, kes tegi ebamaiselt madalat trompeti häält. Musta luige paar oli puhevil  ja isane kaitses oma naisukest.

Käisime ka Farmi etendusel, kus esitleti kuidas karjakoerad lambaid ajavad, pügati lammas paljaks, demonstreeriti karja ajamis piitsa ja teevee keedu poti (Billy) keerutamist üle õla ilma, et midagi maha tilguks. Lapsed said lambatallesid lutitada ja lehma lüpsmist proovida.

 Pärast showd käisime väikses laudas kus oli pissiv laama, siidikanad, küülikud ja seajurakad.

   Kitse aias käis puksimine, päris korralik sarve ragin oli. Töötaja tuli neid lahutama, et nad väga liiga teineteisele ei teeks.

Päev õhtus, veeresime vaikselt kodu poole.

Püha Pätriku päevast

Iirlaste jaoks tundub  17. märtsi üks aasta tähtsamaid päevi olevat. Ajalooliselt tähisab Püha Pätriku päev kristluse tulekut Iirimaale. On nii kultuurne kui religioosne pidupäev. Korraldatakse festivale ja paraade, riietuses domineerib roheline. Sellel päeval piiranguid söögile ja joogile(põhiliselt alkoholile) ei eksisteeri. Tundub,et nüüd tähistab kogu inglisekeelsem maailm seda päeva kui suurt kurgukastmise pidu.

Meie naabrid planeerisid S. Pätriku päeva juba kuu aega ette ning loomulikult väljaminek Iiri pubisse oli raudkindel.  Hommik algas ühise söömaajaga: rammus peekon ubade, kartuli kotleti, vorstikeste ja juustuga.  Siis oli suur sabistamine oma roheliste kostüümide ja näomaalingutega ja kella 12ks päeval olime juba pubis ning tõelises Iiri lummuses.

 Shed – meie ülekülastatud Iiri pubi, pakkus mängusid ja esinesid iiriansamblid. Mul sai seal nalja. Vaatasin, et pubis eestlase näoga tüdruk ning kui talt jook ostsin küsis ta ka kohe, et sa oled eestlane jah ning  sain tellimuse anda emakeeles :D. Huvitav kohe, aga eestlastel ikka on mingi pilk mis neid reedab.  Päev möödus siidrit mekkides ja iiri tantsu harjutades. Saime siis üheks päevaks olla iirlased või õigemini „Estirish“. 

Margaret River ja Pingviini saar

Pikal nädalavahetusel  kui Austraalia tähistas Tööliste päeva ja esmaspäev ka vaba päev oli, mõtlesime Veini meka  Margaret Riveri ja Pingviini paradiisi üle kaeda. Reis oli üsna sisutihe ja palju sõitmist.

Pingviini saarle sai Rockinghami sadamast. Väike paat viis üle, julgemad kõndisid läbi vee saareni. 

Järjekord paadile

 Saar on kuulus maailma väiksema pingviini liigi pesitsuspaigana.  Rohkem kohtasime seal muidugi inimesi kui pingviine, sest arglikud linnukesed olid kas põõsaalustes pesades peidus või ookeanis toidujahil. Siiski oli turisti jaoks väike show üles pandud ja nägime taltsutatud pisipingviine nende uurimiskeskuse basseinis. Saime näha nende graatsilist suplemist ja isukat kala kugistamist.

Peale etendust tegime saarele ringi, uudistasime kaljude vahelisi urgusid nautisime vaateid ja jahutasime end vees. 

Oleks super kui saar oleks vaid meie päralt olnud ;), eks vist pingviinid eelistaks seda sama.

Maabunud tagasi Rockinghami suundusime edasi lõunapoole. Tee peal põikasime läbi Bunburyst ja Australinnust. Bunbury oli armas väike linnake, ägeda vaatetorni ning muheda sadama kaiga.

Bunbury tornist

Linna kaunistus

Australinnust läksime läbi, et teha nö metsa peatus ning meelde jäi  lahe päikese paiste lahesoppi ja kaklus valgete kakaduude ja kajakate vahel. Papakoid said territoriaalse võidu.

Ja edasi oli pikk sõit pimeduses veini päälinna poole. Ikka hirm oli pimedas sõita ja silmad kippusid ära väsima ning nälg kallale, aga kohale me jõudsime. Natuke jalutasime ringi ja maandusime pubis Settlers, võtsime rammusad juustused kanapraed ning nautisime melu ja head rooga.

 Pärast oli vaja leida koht kus ööseks auto parkida ja silm looja lasta. Jäime peatuma ookeani kaldal, kena vaade tähtedele.  Polnudki kõige hullem magada meie autos, aga öösel hakkas vahepeal sadama eks see sabin hoidis pindmisemas unes. Sääsk oli ka kuidagi autosse pääsenud ...

Hommik oli karge ja ookean rahutu. Võtsime all rannas Valge elevandi kohvikust turgutusjoogid ja suure muhvini ning pidasime plaani kuhu edasi. 

Hommik

Valge elevant

Vaala vaatlus platvorm

Seal kandis pidavat olema koopaid. Algul olin kahtlev kas mind huvitaks nendesse minek, aga tuleb proovida uusi asju. Niisiis sõitsime Lake cave´i. Kena maaalune väike koobas järvega. Jäin külastusega väga rahule tänu koopagiidi muhedale tutvustusele.  Ta rääkis koopa leidmise ajaloost ja stalaktiitide tekkest ja teistest põnevatest seikadest seoses koopaga. Meeldejääv on ka korralik trepikõnd mis sai läbi tehtud.

500 aastased puud

Pärast koopa retke viis maantee läbi eukalüptide allee, ilus sõit oli. Käisime ka ühes veini farmis märjukest proovimas ning ostsime suveniiriks magusama kaasa.  Veel jäi tee peale Maze ehk siis ehtne elupuude labürint. Aednikud olid ikka korralikult oma pea seal tööle pannud. Labürinti oli peidetud 8 erinevat pinki, mis tuli üles leida. Meil jäi 2 leidmata. Minu kupu võttis küll väheke aurama, aga no väljapääsu lõpuks ikka leidsime.

 Peale labürindi retke käisime Margaret Riverist uuesti läbi, et linna päeva valgel näha. 

 MR. ümbrus kubiseb viinamarja istandustest ja tee äär on täis Winery siltidest. Klõpsisime istandustest paar pilti ja näppasin ühe teeäärse põõsa pealt ka magusa marja prooviks.

Tagasi põhja suundudes jäi teele väike Gabriel´i  šokolaadi vabrik. Pidavat kasutama vaid ühte kindlat kakao oa sorti, tooraine tuleb muidugi üle kogu maailma: Indoneesiast, Lõuna- Ameerikast, Lõuna- Aafrikast jne. Saime päris purustatud kakaouba proovida, mis on suur antioksüdandi pomm.

Sõitsime läbi ka väikselt poolsaarelt ja heitsime pilgu majakale ning sirutasime jalgu 2km põõsaretkel Leuwin Naturaliste rahvuspargi aladel ookeani kaldal.

Edasi oli vaid üks pikk kojusõit. Vahepeal tegime Roadhouse´is puhke ja tankimispeatuse. Koju jõudes oli hea maanduda oma pehmes suures voodis. Süda rahul ja natuke jälle silm avaram.