Falcon

Autost ja liiklemisest

Autot otsisime gum treest (ala eesti osta.ee). Valge Ford  falcon Northbridge´is jättis hea mulje, ainult mootor läks hirmus kuumaks. Tann uuris veel sumbutist tuleva veeauru hulka ja natuke vaatasime ka kapoti alla, aga kui mehaanikas väga sees pole, ei tea mida vaadata. Auto teadja Russ aitas telefonitsi  oma nõuga ka kaasa. Peale  väikest tiiru kvartalis, tulid autot vaatama 2 hindu poisut, mõtlesime, et nüüd läheb rebimiseks, aga Tann suutis omaniku ära rääkida. Tuli veel vaid täita sõiduki vahetamis dokumendid  ja võisime uue masinaga koju sõita. Päris hirm oli hilja õhtul esimest korda sõita tundmatus linnas  vasakpoolses liikluses, aga õnneks automaatkast teeb liiklemise lihtsamaks.

Auto paberitega on nüüd omajagu jamamist olnud.  Sain eelmise omaniku jutust aru, et  see käib lihtsalt. Paned aga vajaliku koopia dokumendist posti ja küll registrikeskus kõik korda ajab, aga kus sa sellega. Nimelt oli dokumendi pöördel kirjas, et peab ka isikut tõendama ja deklareerima immobilisaatori olemasolu...mina tubli olin siis juba koopia posti pannud. Niisiis võtsime kätte ja sättisime end Joondalupi registrikeskusesse isikut tõendama. Seal sai passi koopia antud, allkirjad ka. Käskisid 2 nädala pärast teada anda kui ülekande arvet ei tule. Niisiis 1,5 nädala pärast laekusid meile postkasti 2 kirja nimele Trun Raahat. Tahtsivad uuesti, et isikut tõestaks ja kinnitaks ikka, et autol on immobilisaator. Selle immobilisaatori pärast kollasin hulga neti lehekülgi läbi, et mis asi see üldse on ja mis tüüpi  ta meie autol on.  Ridadevahel auto manuaalis oli ikka kirjas, et mingisugune elektriline immo. on olemas. Peab Laurilt hakkama mehaanika nipet näpet kursuseid võtma.

Ühesõnaga käisime eile jälle registrikeskuses dokumente parandamas ja arveid tasumas, nüüd  on JOKK. Kõik oleks palju lihtsam olnud kui kohe oleksime registrikeskusesse läinud, tagant järgi tarkus. Mul on ilmselt kilplase verd sees :D.

Liiklemisest nii palju, et teada tuntud marsuudil saan juba hakkama (isegi ilma GPS-seadmeta). Kesklinnas läheb gepsu ikka vaja. Tihti saan signaali, kas jokutamise või vale manööverdamise eest. Aa ja kiirteel 100 sõita polegi nii hull. Aeg ajalt saan adrenaliini lakse, tean juba mida tähendab see pime ala ja see on hirmutav.

Kirjutasin meie autole uue muusika plaadi. Pink- Try ja Kid-Cuddi – Pursuit of Hapiness on tunnuslood ;).  A rääkides veel muusikast,  eelmine omanik unustas oma cd kogu istme alla sealhulgas Fatboy Slim ja Kings of leon, Foo Fighters ....;)

Jaa toredasti sai nalja kui viisime auto ühele Tanni töökaaslasest mehaanikule ülevaadata ja too nägi kohe, kuis jahutusvoolikute ühenduse jublakad on kulunud ja vett tilgub läbi.  Vahetamine pidavat kerge olema. Aga siis selgus, et poodides pole täpselt selliseid jublakaid kui meil oli vaja ja kõige tipuks kui Tann läks ühte voolikut korraks katsuma, plahvatas see süsteem ja kuum vesi pritsis välja. Vedas, et Tannul päikse prillid ees olid. Sai kerge põletuse rinnale. Gloru tuli appi ja sõidutas oma autoga meid Hardware store´i kust saime jupid ja mulle ka mündi ja melissi. Siis jäi Tannil üle vaid natuke akrobaatikat teha ja mootori jahutus jälle kombekam. Lõpp hea kõik hea.

 Ridaelamu tänav.

 Meie home unit 24.

Meie putka.

Praegune residents/ Granny´s flat

 Nüüd oleme end ajutiselt....pikemaks ajaks sisse seadnud ühe ridaelamu maja tagahoovis. Siinne veranda või kolikuur on ümber ehitatud toredaks toaks, kus kõik eluks vajalik olemas. Kööki, dušši ja suure toa lameekraan televiisorit jagame 2 eheda iiri Sheilaga(aussi släng: naissoo esindajad) Susan ja Debbie.

Kindlasti ei saa mainimata jätta meie äärmiselt häälekaid naabreid vareseid kohaliku palmi otsast. Ilmselt on see üks lähikonna kõrgem puu, kust on hea infot edastada. A ja kui nad meie putka katusele maanduvad, kõlab nagu dinosaurused klõbistaks teras katusel. Rääkides faunast, on meie toa alla rajanud pesa  1 suur seltskond pisisipelgaid. Iga väiksemgi toidu puru toimetatakse siit ära. Minu suureks üllatuseks isegi ühe pooliku soola pähkli olid ära vedanud ja nii kui jätan oma kakao tassi järelvalveta, kohe on kamp limpsimas.

 Aed ise pole siin suurem asi, 2 suuremat aaloe moodi kõrbe taime ja veel mõned tundmatud kõrbelilled.  Pesukuivatus karuselli ala on tõeline tühermaa ja vanade pesulõksude surnuaed.   Ja mis oleks üks Austraalia tagahoov ilma suure ja uhke gaasigrillita, mis sest,  et roostetab. Äkki peaks proovima talle elu sisse puhuda.
 Nostalgiast ja väiksest aianduslikust huvist ostsime siia piparmündi ja melissi taime. Natuke teed saab teha kui hing peaks ihkama.

Sissejuhatuseks

Mõtlesin natuke ikka midagi kirja panna, endal ka  pärast hea meelde tuletada.
Ühesõnaga  27. Septembri öösel saabusin Perthi lennujaama. Peale pikka ja piinarikast lennusõitu oli hea meel tunda kindlat pinda jalge all. Õhu element minu jaoks ilmselt ei toimi. Vaatamata suurele nätsunärimisele olid kõrvad maandumishetkel ikka lukus ning aju tahtis silmist ja kõrvust välja pressida. Luksuslikust Quantas Airway õhtusöögist ja veinist loobusin...sest magu ja tasakaaluelund olid rivist väljas. Te ei kujuta ette kui pettunud olin endas ja selles olukorras.  Igatahes  imeväel  paranes enesetunne kohe kui maa peale sain. Siiski ees oli veel pikk teekond läbi pagasi kontrolli. Lennukis olin täitnud lehekese, kuhu sai kirja pandud aadress kuhu asun, natuke enda andmeid ja kas sööki ja ravimeid on kaasa taritud. Loomulikult panin linnukesed, sest Eesti  šoks ja liköör ju kohvris ja mõni ravim enda jaoks ka kaasas. Selgus, et kontrollis ei olnudki tõsist midagi...tolli näkk küsis üle mis ravimid täpsemalt ja mis söök ja lasi mul lihtsalt minna ilma suurema pärimiseta ja isegi pagasisse ei tahetud piiluda. Asja soodustavaks olukorraks oli muidugi see, et korraga maandus 3 lennukit ja lennujaam oli korraga väga üle rahvastatud. Lõpuks sain kätte oma toreda sinise kohvri ja mitte väga suureks üllatuseks oli minu peen pinlukk ära lõhutud, aga mis sellest hiina plastik jullast ikka oodata. Edasi oli kõik nagu suur unenägu millest väljusin  paar päeva hiljem.

Suur kohtumine

Väljunud pagasitsoonidest hakkasin otsima Seda tuttavat nägu, keda 8 kuud polnud näinud ja pikisilmi oodanud olin. Hehh ja lõpuks me kohtusime. Kummaline kohmetus oli hoopis.  Siiski mõistus, emotsioonid ja kehad vajasid veidi sünkroniseerimist ja peagi oli see 8 kuud meie vahel olematu :D.

Esimesest hostelist

Seal oli kuninglik voodi ja mõnusalt jahe.  Kuuldavasti oli see bäkkerite  hostellidest üks viisakam. Usun, et peale nii pikka lahusolekut võisime ikka mõneks päevaks sellist luksust lubada.