Autot otsisime gum treest (ala eesti osta.ee). Valge Ford falcon Northbridge´is jättis hea mulje, ainult mootor läks hirmus kuumaks. Tann uuris veel sumbutist tuleva veeauru hulka ja natuke vaatasime ka kapoti alla, aga kui mehaanikas väga sees pole, ei tea mida vaadata. Auto teadja Russ aitas telefonitsi oma nõuga ka kaasa. Peale väikest tiiru kvartalis, tulid autot vaatama 2 hindu poisut, mõtlesime, et nüüd läheb rebimiseks, aga Tann suutis omaniku ära rääkida. Tuli veel vaid täita sõiduki vahetamis dokumendid ja võisime uue masinaga koju sõita. Päris hirm oli hilja õhtul esimest korda sõita tundmatus linnas vasakpoolses liikluses, aga õnneks automaatkast teeb liiklemise lihtsamaks.
Auto paberitega on nüüd omajagu jamamist olnud. Sain eelmise omaniku jutust aru, et see käib lihtsalt. Paned aga vajaliku koopia dokumendist posti ja küll registrikeskus kõik korda ajab, aga kus sa sellega. Nimelt oli dokumendi pöördel kirjas, et peab ka isikut tõendama ja deklareerima immobilisaatori olemasolu...mina tubli olin siis juba koopia posti pannud. Niisiis võtsime kätte ja sättisime end Joondalupi registrikeskusesse isikut tõendama. Seal sai passi koopia antud, allkirjad ka. Käskisid 2 nädala pärast teada anda kui ülekande arvet ei tule. Niisiis 1,5 nädala pärast laekusid meile postkasti 2 kirja nimele Trun Raahat. Tahtsivad uuesti, et isikut tõestaks ja kinnitaks ikka, et autol on immobilisaator. Selle immobilisaatori pärast kollasin hulga neti lehekülgi läbi, et mis asi see üldse on ja mis tüüpi ta meie autol on. Ridadevahel auto manuaalis oli ikka kirjas, et mingisugune elektriline immo. on olemas. Peab Laurilt hakkama mehaanika nipet näpet kursuseid võtma.
Ühesõnaga käisime eile jälle registrikeskuses dokumente parandamas ja arveid tasumas, nüüd on JOKK. Kõik oleks palju lihtsam olnud kui kohe oleksime registrikeskusesse läinud, tagant järgi tarkus. Mul on ilmselt kilplase verd sees :D.
Liiklemisest nii palju, et teada tuntud marsuudil saan juba hakkama (isegi ilma GPS-seadmeta). Kesklinnas läheb gepsu ikka vaja. Tihti saan signaali, kas jokutamise või vale manööverdamise eest. Aa ja kiirteel 100 sõita polegi nii hull. Aeg ajalt saan adrenaliini lakse, tean juba mida tähendab see pime ala ja see on hirmutav.
Kirjutasin meie autole uue muusika plaadi. Pink- Try ja Kid-Cuddi – Pursuit of Hapiness on tunnuslood ;). A rääkides veel muusikast, eelmine omanik unustas oma cd kogu istme alla sealhulgas Fatboy Slim ja Kings of leon, Foo Fighters ....;)
Jaa toredasti sai nalja kui viisime auto ühele Tanni töökaaslasest mehaanikule ülevaadata ja too nägi kohe, kuis jahutusvoolikute ühenduse jublakad on kulunud ja vett tilgub läbi. Vahetamine pidavat kerge olema. Aga siis selgus, et poodides pole täpselt selliseid jublakaid kui meil oli vaja ja kõige tipuks kui Tann läks ühte voolikut korraks katsuma, plahvatas see süsteem ja kuum vesi pritsis välja. Vedas, et Tannul päikse prillid ees olid. Sai kerge põletuse rinnale. Gloru tuli appi ja sõidutas oma autoga meid Hardware store´i kust saime jupid ja mulle ka mündi ja melissi. Siis jäi Tannil üle vaid natuke akrobaatikat teha ja mootori jahutus jälle kombekam. Lõpp hea kõik hea.
No comments:
Post a Comment