Sissejuhatuseks

Mõtlesin natuke ikka midagi kirja panna, endal ka  pärast hea meelde tuletada.
Ühesõnaga  27. Septembri öösel saabusin Perthi lennujaama. Peale pikka ja piinarikast lennusõitu oli hea meel tunda kindlat pinda jalge all. Õhu element minu jaoks ilmselt ei toimi. Vaatamata suurele nätsunärimisele olid kõrvad maandumishetkel ikka lukus ning aju tahtis silmist ja kõrvust välja pressida. Luksuslikust Quantas Airway õhtusöögist ja veinist loobusin...sest magu ja tasakaaluelund olid rivist väljas. Te ei kujuta ette kui pettunud olin endas ja selles olukorras.  Igatahes  imeväel  paranes enesetunne kohe kui maa peale sain. Siiski ees oli veel pikk teekond läbi pagasi kontrolli. Lennukis olin täitnud lehekese, kuhu sai kirja pandud aadress kuhu asun, natuke enda andmeid ja kas sööki ja ravimeid on kaasa taritud. Loomulikult panin linnukesed, sest Eesti  šoks ja liköör ju kohvris ja mõni ravim enda jaoks ka kaasas. Selgus, et kontrollis ei olnudki tõsist midagi...tolli näkk küsis üle mis ravimid täpsemalt ja mis söök ja lasi mul lihtsalt minna ilma suurema pärimiseta ja isegi pagasisse ei tahetud piiluda. Asja soodustavaks olukorraks oli muidugi see, et korraga maandus 3 lennukit ja lennujaam oli korraga väga üle rahvastatud. Lõpuks sain kätte oma toreda sinise kohvri ja mitte väga suureks üllatuseks oli minu peen pinlukk ära lõhutud, aga mis sellest hiina plastik jullast ikka oodata. Edasi oli kõik nagu suur unenägu millest väljusin  paar päeva hiljem.

Suur kohtumine

Väljunud pagasitsoonidest hakkasin otsima Seda tuttavat nägu, keda 8 kuud polnud näinud ja pikisilmi oodanud olin. Hehh ja lõpuks me kohtusime. Kummaline kohmetus oli hoopis.  Siiski mõistus, emotsioonid ja kehad vajasid veidi sünkroniseerimist ja peagi oli see 8 kuud meie vahel olematu :D.

Esimesest hostelist

Seal oli kuninglik voodi ja mõnusalt jahe.  Kuuldavasti oli see bäkkerite  hostellidest üks viisakam. Usun, et peale nii pikka lahusolekut võisime ikka mõneks päevaks sellist luksust lubada.