Margaret River ja Pingviini saar

Pikal nädalavahetusel  kui Austraalia tähistas Tööliste päeva ja esmaspäev ka vaba päev oli, mõtlesime Veini meka  Margaret Riveri ja Pingviini paradiisi üle kaeda. Reis oli üsna sisutihe ja palju sõitmist.

Pingviini saarle sai Rockinghami sadamast. Väike paat viis üle, julgemad kõndisid läbi vee saareni. 

Järjekord paadile

 Saar on kuulus maailma väiksema pingviini liigi pesitsuspaigana.  Rohkem kohtasime seal muidugi inimesi kui pingviine, sest arglikud linnukesed olid kas põõsaalustes pesades peidus või ookeanis toidujahil. Siiski oli turisti jaoks väike show üles pandud ja nägime taltsutatud pisipingviine nende uurimiskeskuse basseinis. Saime näha nende graatsilist suplemist ja isukat kala kugistamist.

Peale etendust tegime saarele ringi, uudistasime kaljude vahelisi urgusid nautisime vaateid ja jahutasime end vees. 

Oleks super kui saar oleks vaid meie päralt olnud ;), eks vist pingviinid eelistaks seda sama.

Maabunud tagasi Rockinghami suundusime edasi lõunapoole. Tee peal põikasime läbi Bunburyst ja Australinnust. Bunbury oli armas väike linnake, ägeda vaatetorni ning muheda sadama kaiga.

Bunbury tornist

Linna kaunistus

Australinnust läksime läbi, et teha nö metsa peatus ning meelde jäi  lahe päikese paiste lahesoppi ja kaklus valgete kakaduude ja kajakate vahel. Papakoid said territoriaalse võidu.

Ja edasi oli pikk sõit pimeduses veini päälinna poole. Ikka hirm oli pimedas sõita ja silmad kippusid ära väsima ning nälg kallale, aga kohale me jõudsime. Natuke jalutasime ringi ja maandusime pubis Settlers, võtsime rammusad juustused kanapraed ning nautisime melu ja head rooga.

 Pärast oli vaja leida koht kus ööseks auto parkida ja silm looja lasta. Jäime peatuma ookeani kaldal, kena vaade tähtedele.  Polnudki kõige hullem magada meie autos, aga öösel hakkas vahepeal sadama eks see sabin hoidis pindmisemas unes. Sääsk oli ka kuidagi autosse pääsenud ...

Hommik oli karge ja ookean rahutu. Võtsime all rannas Valge elevandi kohvikust turgutusjoogid ja suure muhvini ning pidasime plaani kuhu edasi. 

Hommik

Valge elevant

Vaala vaatlus platvorm

Seal kandis pidavat olema koopaid. Algul olin kahtlev kas mind huvitaks nendesse minek, aga tuleb proovida uusi asju. Niisiis sõitsime Lake cave´i. Kena maaalune väike koobas järvega. Jäin külastusega väga rahule tänu koopagiidi muhedale tutvustusele.  Ta rääkis koopa leidmise ajaloost ja stalaktiitide tekkest ja teistest põnevatest seikadest seoses koopaga. Meeldejääv on ka korralik trepikõnd mis sai läbi tehtud.

500 aastased puud

Pärast koopa retke viis maantee läbi eukalüptide allee, ilus sõit oli. Käisime ka ühes veini farmis märjukest proovimas ning ostsime suveniiriks magusama kaasa.  Veel jäi tee peale Maze ehk siis ehtne elupuude labürint. Aednikud olid ikka korralikult oma pea seal tööle pannud. Labürinti oli peidetud 8 erinevat pinki, mis tuli üles leida. Meil jäi 2 leidmata. Minu kupu võttis küll väheke aurama, aga no väljapääsu lõpuks ikka leidsime.

 Peale labürindi retke käisime Margaret Riverist uuesti läbi, et linna päeva valgel näha. 

 MR. ümbrus kubiseb viinamarja istandustest ja tee äär on täis Winery siltidest. Klõpsisime istandustest paar pilti ja näppasin ühe teeäärse põõsa pealt ka magusa marja prooviks.

Tagasi põhja suundudes jäi teele väike Gabriel´i  šokolaadi vabrik. Pidavat kasutama vaid ühte kindlat kakao oa sorti, tooraine tuleb muidugi üle kogu maailma: Indoneesiast, Lõuna- Ameerikast, Lõuna- Aafrikast jne. Saime päris purustatud kakaouba proovida, mis on suur antioksüdandi pomm.

Sõitsime läbi ka väikselt poolsaarelt ja heitsime pilgu majakale ning sirutasime jalgu 2km põõsaretkel Leuwin Naturaliste rahvuspargi aladel ookeani kaldal.

Edasi oli vaid üks pikk kojusõit. Vahepeal tegime Roadhouse´is puhke ja tankimispeatuse. Koju jõudes oli hea maanduda oma pehmes suures voodis. Süda rahul ja natuke jälle silm avaram.

Made in Perth

Töö, mis toob leiva ja aitab üüri maksta. Olen kodu koristaja, töö pole keeruline küll aga peab olema põhjalik. Minu hoolde usaldatakse terve maja iganädalane puhastuskuur. Mul on mitmeid kodusid mida külastada ja kliendid on juba nägude järgi meeles. Toredad inimesed on ja alati tänavad tehtud töö eest.  Ühes kodus tuleb kasutada silikon puhastusvahendit, et dušši ustele või peeglile  triipe ei jääks tuleb ikka korralikult hõõruda. Tulemus kaugelt vaadates on tõesti läikiv. Katsumusi on ka ribi kardinatega, sest nad võtavad kogu aja kui tahaks korralikult puhtaks saada. Kui vähegi võimalik väldiks neid, mõttetud tolmukogujad.  Mõni  maja aga on oma peenutsemisega üle käte läinud: vaibakesed ja padjakesed ja samet kardinakesed....mõtle kus tekib tolmu niimoodi, mida vähem tekstiili seda parem. Perekonna piltidelt tolmu tõmmates mõtlen kodustele ning mõnikord läheb silm märjaks. Töö tegemise ajal on pea mõtteid täis: mis edasi ja kuis oma loomaarsti asjad toimima saan. Ühesõnaga, eks igast tööst on midagi õppida ja usun, et pilguheit Austraalia kodude hingeellu on andnud nii mõndagi mille üle järgi mõelda.

Liiklustavadest

Kui  oled parklast või õue pealt välja keeramas lasevad enamused juhid  viisakalt vahele. Ridade vahetusel enamasti sama lugu ja viisakas on ka käeviipega märku anda kas ikka oled teed andmas. Tänamiseks lehvitatakse.

Jalakäiana olen samas kohanud vähem head tava, kuigi pööret sooritav juht peaks andma jalakäiale teed siis siinkohal sõidaksid enamused sust üle. Ülekäigu valgusfoorid on rohelised väga lühikest aega ja siis hakkavad vilkuma punaselt. Vilkuva punasega võib ka veel üle minna kui oled juba tee peal. Alguses oli ikka väga harjumatu, jooksin koguaeg kui punane vilkuma hakkas.

Ja kui liiklemisel vigu teed, ollakse varmad tuututama :), päris nii hull muidugi pole nagu Balil, kus terve liiklus on üks suur viga.

Maja pidu

Sai meie majapidamises 1 korralik sünnipäev maha peetud.  Ei kujutanud ettegi, et nii väiksesse elamisse nii palju inimesi mahub (25 või rohkem).  Osa seltskonnast  tundusid  olevat sünnipäeva lapse kaugemad tuttavad ja grupeerusid pimedas aianurgas ning hiljem kippusid pisut laamendama ja jobutama. 

Algul tundsin sellel üritusel väga võõralt end , eriti kui polnud plaanis alkot tarbida, kuna üks sõit ootas ees. Siiski sai osadega sõbralikult jutule, eriti meie kõrval uniti naabrimehega, kes oli küpsetanud täistera „leiba“ ja jagas näljastele mõnusaid käärusid, millele võid peale määrisime ja küll oli hea. Tema oli ka seekord kainete vennaskonnas, kohe äärmiselt turvaline on teada, et mõni inimene on veel kellel ühendus ajukäärude vahel toimib normaalse efektiivsusega. 

Siis tõmbasid mind kampa 1 ülevoolavalt jutukas gei noormees Michael, tutvustas oma abikaasat ja näitas sõrmust ning uuris kuidas me oma majanaabritega läbi saame.

Tarbisin teed, mis oli väga „OUT“  ja sain kergelt iroonilisi kommentaare oma „TEA party“ kohta, aga no ei tasu vast südamesse võtta , igal ühel on jookidega oma suhe.

 Kuna kusagilt oli keegi toonud hirmus palju marju ja puuvilju (kokteilide jaoks) ja tuttava tuttavalt oli laenatud blender,  siis ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tegin omale ühe mõnusa mustika-põldmarja-maasika-apelsini smuuti.  Jahh blender on raudselt mu tuleviku masin!!!

Üldiselt on iirlased muidugi äärmiselt sõbralikud ja kokkuhoidvad ning põhjuse tähistamiseks leiavad alati. 

Wilma ja Doris

Koerused majapidamises kus eraprojektina koristamas  käin. Wilma on Ungari linnukoer ja Dora Dogi De Bordeaux.

Uksest sisse astudes peab vaatama, et nad pikali ei jookseks. Püüan küll hästi rahulikult ja ilma elevuseta siseneda ning peale hüpet keelata, aga ilmselt nõuab nendega pikema aegset harjutamist see häiriv tegu välja juurutada. Wilma on väga nutikas koer. Ükskord kui pesuhunnikut masina poole viisin oli sokk maha kukkunud ja Wilma tõi selle mulle järgi. Käskluse maha (lay down) sai talle paari korraga selgeks tehtud. Püüan teda ka hammaste, kõrvade ja silmade vaatamisega harjutada. Jalutamisel (või noh pigem kiirkõnnil ;) on ta tõeline nuuskur ja linnuvaatleja.

Dora on natuke aeglasem ja enamuse ajast selline unelev, aga armsa iseloomuga ilalõug. Ta ei nõua nii palju tähelepanu kui teine karja kaaslane.  Dorale meeldib tolmuimejaga mängida või seda hirmutada, naljakas vaadata kohe suur rahulik koer  ja siis läheb äkki nii mängu täis :D.

 Tundub, et Wilma peab mind enda omaks, ei saa Dorale lähenedagi, kui juba tuleb nühkima. Ükspäev üritasin siis võrdselt pai teha, vedelesid mõlemad seljakuti ja poetasid oma käppasid mulle pihku ;).

Dora on natuke oma nahaga kimpus, sügeleb aega ajalt ja tundub üldse tundlikum . Vagellest olevat tal kallal olnud, aga viimase arstil käigu põhjal olla kaabe puhas olnud. Nüüd sööb lisaks antihistamiinikume, et kratsimist vähemaks saada.  

Vaatab kas jõuan neile veel midagi õpetada...kui saaks pealehüppamisegi välja harjutada oleks hea ;)

Koerte randadest ja parkidest

Austraalia nagu ma olen juba maininud on küllaltki koerasõbralik maa, vähemalt mulle on selline mulje jäänud.  Neile on pühendatud eraldi rannariba ujumiseks ning teiste koerlasest sõpradega hullamiseks. Rahvast käib seal korralikult. Pärast soolases vees püherdamist saavad omanikud nad kenasti dušši all üle ka loputada. Eraldi on ka hobuste rand ;)

Parkides on nende jaoks üles pandud spetsiaalsed joogikraanid.