Sunday, December 16, 2012

Lancelin ja liivasurfamine


Lancelin on väike linn läänerannikul Perthist 150 km põhjapoole. Spidomeetri seier  110-l jõuab sinna nobedasti siiski kuumal päeval on üsna ajukupatav sõita. Tee on hea ja maastik ilusalt üksluine, kaetud munakollaste õietuustiliste põõsastega.

Ega seal suurt midagi teha pole, aga lihtsalt natuke jälle teistmoodi linn ja rand. Kuna seal lähedal on liivamägesid ja nägime poes, et paljud asiaadid askeldasid väikeste laudadega, mõtlesime siis ka liival liulaskmist proovida. Selleks oli vaja teemajast ca 50 audi eest liivalaud rentida ja autoga offroadile minna. Künkad olid võimsad, tuuline oli ka. Liug ei läinud sugugi libedalt, pidi keha raskusega mängima ja liiv oli pärast igas keha praos. Mina olin tagasihoidlik surfamises, Tannil tuli paremini välja.  Allalaskmiskohad olid üsna järsud ning mäkke tagasi ronimine tuulega oli väljakutse.



Päeva lõpetuseks käisime kohalikus pubis õhtustamas. Söögi ootamise ajal sai päikeseloojangut nauditud. Kusjuures koht meenutas väga Kodus ja Võõrsil nähtud kaadrite tausta, aga ilmselt on rannik kogu Austraalias sarnane. Lancelini rannikut nimetatakse ka muidu Summerbayks.

A ja huvitav süsteem oli söögi valmimisest teada andmiseks, nimelt saime lauale puldi mis hakkas vibreerima kui meie road on valmis.  Minu riis kreveti-küüslaugu kastmes ja Tannu parmesani kana olid head kõhutäied. Tegime pärast veel väikse piljardi ja asusime tähevalges tagasiteele.

Lemmikloomapoodidest


Jällegi  elamus omaette, mida kõike sealt oma kiisule ja kutsile ei saa. Isegi tugevamad parasiidirohud, mis meil retseptiga antakse, võib sealt osta. Muideks Stronghold´i nimetatakse siin Revolution´iks. Siis kohtasin PET HED karvahooldussarja koertele :D ja igasuguseid muid vigurvidinaid karvastele kaaslastele.  Lasin oma fantaasial seal lennata ja valisin mõttes kaela-ja jalutusrihma oma tulevasele sõber koerale, unistada ju võib.
Lisaks nägin müügil olevaid kutsikaid, klaasist boksides, nukker vaatepilt, näeks neid parema meelega kusagil kodusemas miljöös.

Kindlustusest

Vaadates Austraalia Foxtel televisiooni jääb tihti silmi reklaam vitaalsetest pensionäridest, kes omale matusekindlustusfondi raha kõrvale panevad ja tõepoolest kõlab mõistliku otsusena.  Vist on vara veel sellele mõelda, aga kaaluksin isegi sellist varianti ainult ei tea kas see eeldaks, et rikkus üle ääre ajab, teatavasti austraallaste elatustase on midagi muud, mis meil Eestis. Muretum vananeda ja äkki mõjub hoopis eluiga pikendavalt ;)

Ookeanis ujumisest

Scarborough rand on meil kohe külje all ja kuuma ilmaga, mis saab olla parem kui kosutav ookeani vesi. Ainult üks aga on....LAINED. Peab tabama hetke kuna laine sisse sukelduda, muidu tõmbab suure jõuga kaasa ja keerutab vee all. Esimene nö ujumine oli seega mu jaoks üsna hirmutav ja võttis ikka jalad pehmeks, aga samas saab adrenaliini laksu, mis mingil määral on narkootikum. Hetkel veel olen lainesukeldumises tagasihoidlik, muideks selline paariminutine „ujumine“  võtab päris läbi ja väike endorfiin on ka keresse saadud.

Asiaatide turgudest ja söögikohtadest


Läheb aega enne kui jõuan kõik riiulid üle vaadata ja välja selgitada imeasjad, mida kõike siia tuuakse. Kuivatatud seeni, pulbreid ja igasugust woodoo ja pealtnäha nõiakraami on seal. Ostsin huvitavad nagu niidirulli keeratud nuudlid sealt, aga pisut pettusin, sest neil oli omapärane lõhn, kuid pajaroana tulid nuudlid head!!!
Peaks seal lausa giidiga liiklema ja endale idamaiste söökide tagamaid selgitama.
 Ühel tavapärasel turu külastusel otsustasime proovida mõru melonit (näeb välja nagu kortsus roheline paprika), müüja väike usin asiaat andis kohe kaasa ka kasutamis soovitused ja ütles, et pidavat hirmus tervislik olema ja üldse kõik mis mõru on tervisele hea!!! Ja mõru oli see vili tõesti, õnneks teiste juurikatega koos praetult ei häirinud väga.
Idamaine söök on küll üks suurimaid lemmikuid. Väljaarvatud vürtikad versioonid ala karri, basil ja chilli ja terriyaki. Esialgu ei teadnud arvestada, mis põhjamaisele suule on tuline, aga paarist korrast proovimisest  piisas ning nüüd enam  vähem teame mida eelistada. Boonus hiinasöögi juures on  tema hinnaklass, nimelt on mõnevõrra odavam tavapraadidest. Innaloo ostukeskuse hiinabistrood müüvad päevalõpus karpi pakitud eined odavamalt (4-5 aud), ainult tuleb vaadata, et vürstika otsa ei kommista, neid on tihti peale rohkem järel.
 Oleme käinud 3 hiina söögikohas. Ühes neist oli täisteenindus, riidest lina asetati sülle ja nõud tõsteti õigesse asendisse ja tunti huvi kas kõik on ikka olemas. Sõin siis esimest korda kogu riisi kausitäie pulkadega tühjaks, päris hea koormus näpulihastele.  Teises  kohas jõime ehtsat hiina rohelist teed pisukestest pihutassidest ja olin omale tellinud värsked sea food nuudlid(suuremad kui spagetid), proovisin sealgi pulkadega hakkama saada, aga seekord oli see võitlus näljaga ning läksin lihtsama vastupanu teed.



Wednesday, November 21, 2012

Lääne-Austraalia akvaarium- AQWA

Käisime seal juba mõnda aega tagasi,mõtlesin mõned pildid siia lisada. Tutvusime pooleteist tunniga Lääne-Austraalia ranniku veealuse eluga. Äärmiselt huvitav ajaviit, nägime kõikvõimalike elukaid, keda tavaliselt ainult loodusaadetes näinud. Teekond algas akvaarimitest erinevate kalade ja meremutukatega ja jätkus maa-aluses tunnelis kus meid ümbritses vesi ja suured haid, raid ja merikilpkonnad. Väljas sai väikses basseinis meritähti katsuda ning eemalt sillalt jälgida sini raide veealust mängu. Vaimustusin nagu väike laps ja oleksin kauemakski jäänud, kui aeg poleks otsa saanud. Nüüd tagantjärgi on raske meenutada kalade nimesid. Vaevalt need nimed midagi ütlekski, parem on ise näha. Lemmiktegelased olid väikesed kalad kelle uimed käisid nagu propeller, nimetaksin nad koolibri kaladeks, parima maskeeruja tiitli annan meridraakonitele, kes nägid välja midagi merihobu ja vetika vahepealset. Haid olid sensatsioon oma kurikuulsuse pärast Uudishimulik vähiline
Soolase vee krokodill
Kalad merineitsi multikast, ei leidnud nenede nime hetkel, aga uurin edasi.
Jellyfish
Tunneli iseliikuv tee
Nurse Shark
Lõvi kala-tema ogalistes selja uimedes on turset ja paralüüsi tekitav mürk
Ka üks mürgistest kaladest.
Roheline merikilpkonn lõunauinakul?
Kõige mürgisem ookeani elukas...

Söögist

Pikk mahlane ja mitmekesine teema. Alustuseks pole siin midagi ainult rämpstoit nagu ma esialgselt arvasin. Kui tahtmist saab siin väga külluslikult ja tervislikult söödud.

 Kõik puu – ja köögiviljad on samalt mandrilt ja valik on suur. Oleme jäänud truuks porgandile, paprikale, kurgile, tomatile, tsukiinile ja peedile, kuid katsetame ka eksootilisemaid n: spinat, aspargus, pataat, mango. Tegelikult on Eestis ka eksootilisemaid saada, seal lihtsalt ei raatsinud neid osta. Minu lemmik on jääkapsas, annab salatile hea krõmpsu. Puuviljadest tarbime hooaja kraami, hetkel on kiivid ja maasikad hea pakkumisega (ala 7kiivit 2 AUD). Viimati proovitud kartul mõjus väga võõralt, valge ja hästi jahune, ju sattusin mõne pudru sordi otsa. Muidu kartulit eriti ei söögi. Magus kartul e. pataat on huvitav vili, sobib suurepäraselt pannijuurikaks, maitselt midagi porgandi-kartuli vahepealset kergelt pähklise mekiga.

Mereande on siin ka rohkelt. Tuunikala mitmes maitsekastmes on mu suured lemmikud, parim on sinepiseemnetega purustatud tuunikala . Colesi ja Woolworth´si poekettide tuna konservidel on tihti head pakkumised ala saad 5 tk 4 audi eest. Krevette oleme ka paarkorda ostnud ja suitsulõhe. Lõhe on siin suht kallis. Väljas söömas käies üritan erinevaid Sea food´i roogasid proovida. Viimati sai mul kalmaari tükkidest küll isu täis. Scollop on ka mingi mollusk, mida tihti mereanni praadidesse pannakse. Kuulsa „Fish and Chipsi“ proovisime ühes Northbridge´i pubis ära ja no ei midagist erilist...paneeritud kala friikartulitega, kaunis rasvane kõhutäide oli.

Piimatoodetest on siin head kodujuustud, välja arvatud colesi extra light kodujuust, kuhu on paksendajaid topitud. Jogurtid on Eestis paremad, biojogurteid on siin vähe. Siiani olen tarbinud 3 varianti piima: Skim milk 99,9% rasvavaba, kerge piim 98 % rasvavaba ja koorene piim. Need piimad on ultrapastöriseeritud mõnusa kerge karamellise järelnoodiga. Mm koorepiim kohvi ja kaneeliga on super hommikune rammujook. Head on ka maitse (Chill)piimad, Eestis nad ilmselt nii peale ei läheks. Aga kuumas kliimas läheb külm piimajook hästi loosiks. Maitsetest esinevad kohvi, kohvi-šokolaadi, capucino, šokolaadi-piparmündi, banaani ja maasika maitsed.
Kohupiima siin pole ainult ricotta, mis on natuke rasvasem kui Eestis. Hapukoor on ka siin teistsugune, rohkem tükkis,kodumaised on voolavamad. Jäätiseid müüakse enamasti suurtes pakkides, isegi pulga/koonusjäätised on hulgi, eraldi üht pulgajäätist osta on kallis.

 Paarkorda olen koogi pulbreid proovinud, juudas kui magusad. Ilmselt saaks parema koogi kui ise kogu tainas „ õigest“ toorainest kokku segada, lihtsalt nii tuleks tiba kulukam.

Meie majas on populaarsed hommiku kiirpudrud, segad piimaga ära ja lased mikrokas soojaks, ma proovisin ka ühe paki päris hääd on, aga odavam on tavalised kaerahelbed osta ja nendest puder kokku keerata. Niisiis minu pudru on mikrokas hautatud tavalised täistera kaerahelbed, rosinate või musta ploomi tükkide, kaneeli, mee ja piimaga .
Paarkorda olen proovinud ka pruuni riisi mikrokas teha, hiinlased pidavat nii tegema. Avastasin, et aurutatud riis on väga hää, aga seda olen saanud ainult kohalikest hiina söögi kohtadest, ilmselt neil on spetsiaalne aparaat ja tehnoloogia selleks.

 Liha söön siin vähem, aga kansnitsleid ja sealiha oleme ikka teinud. Eile sõime südamekujulist paneeritud kana fileed ;). Vorstid pole siin suuremad asjad, mingid poola ja kraakovi vorstid on, maitsetud ja teistmoodi vürtsitatud kui kodus. Head on toorgrilli vorstid, siiski Rakvere lihakombinaat on olnud palju innovatiivsem, mis puudutab maitseid ja tootevalikut.

 Kohvist rääkides, seda halba harjumust pole suutnud jätta, ning enamasti kasutan pulbriversiooni. Puru kohv Lavazza, mille proovimiseks ostsime, ei anna head maitseefekti.

 Leivasarnane asi on siin Pumpernickel -rukki seemnetest ja jahust pressitud ja küpsetatud tume käkk. Maitselt kergelt magus ja üsna toitev. Originaalidee pärineb Sakamaalt. Peaaegu alati on see poeriiulitelt läinud, kas seda toodetakse väga vähe või on tarbijaid palju.

Sunday, November 18, 2012

Lemmikutest

Koerad on siin pühad loomad =), reisivad tihti peremehega kaasa ja istuvad autos juhi kõrval ees, pea aknast väljas, kõrvad ja keel tuules lehvimas. Osad Scarborough koerad on juba tuttavad näod ...ja omanikud on isegi teretanud. Kaksikud Iiri setterid ja poe märgaja ameerika bulldog. Kusjuures need koerad on tunduvad iseloomude poolest oma omanikega vägagi klappivat kui nüüd järgi mõelda, võimendavad teineteise välimikku. Setterite omanik on pikajalgne ja natuke hipilik vanem hästi liikuv meesterahvas ning bulldogi omanik jässakam rannas patseeriv pohhuist. Hmm peaks hakkama koeraomanike välimääramisega tegelema ning tööotsimisest ajusid puhkama. Meie üleõue naabri ja tema koerte välimääramine tekitab lahknevusi. Nö näiliselt karm mees tatoveeringute ja motikaga ja tema koeradest semud on 2 peenejalgset nuuskur whipetit. On ju natuke vasturääkiv? Siiski päris sinatuttav naabriga ei ole ja üldse kas on reegleid milline koer ja millise välimusega mees kokku sobib? Nagu näha on mul aega, et pead taolise nonsensiga hõivata. Muideks ühel selle naabri koertest on häälepaelu korrigeeritud, et kiledat klähvimishäält mahendada. Jah siinmaal isegi tehakse devokaliseerimisoperatsiooni, kõlas esmapilgul küalltki brutaalne koera suhtes, kuid lugenud artiklit kus teema eetilisi külgi kaaluti, siis mõne koera puhul, kus käitumisteraapia tulemusi ei anna, oleks see operatsioon võimalik lahendus või olukorra leevendus. Kui valida oleks haukumisprobleemiga koera hülgamise(magama panemise) ja opi vahel (kui omanik nõus maksma)?! Kollase paela koeri olen mitut näinud, antakse märku, et uisapäisa keegi näppima ei tuleks. Koerte kakakotid on siin ka kollased ja enamusel on need jalutusrihma küljes. Parem hoidkem kõigist koertest eemale ja imetlegem kaugelt =) . Imetlemist on siin rannapromenaadil küllaga, varsti tunnen end koera pervona ;). Lahe vahejuhtum oli Cottesloe ranna lähedal. Nimelt olime jalutamas ja nägime rohealal sõbralikku valget kastreeritud kõutsi, väga puhas ja hoolitsetud ning nimesilt telefoninumbriga kaelas. Sai kiisuga natuke paisid ja mõtteid vahetatud ja igaksjuhuks omanikule teada antud, et sõber tänaval uitamas . Selgus, et omanik ka parasjagu rannas jalutuskäigul. No worries.
Igpäevane nähtus, koerad kastiautos peremeest ootamas. Ilmselt oli omanik parasjagu meie parkla lähedal "Januses Kaamlis" poodlemas ning sõprade pilgud olid naelutatud suunda, kus nende isand "kadus". Mitte üks piiks ei tulnud nende suust...nad olid üks suur pinev ootus.

Sunday, November 11, 2012

Pärismaallastest

Peaegu kõik on väga peenikeste jalgadega ja ümara kehaga nagu Klaabu. Juhtusin neid nägema kasiinos ja minu senine romantiline loodusrahva ettekujutus neist purunes. Nende armsaid sümboleid ning mosaiike täis kuns on köitev ja siin on osatud sellest suur äri teha.
Usun tõesti, et linn on nende ellu liiga kiiresti tulnud. Tann kuulis töökaaslaselt juttu kuidas aborigeeni pere oli soojale asfaldile magama läinud ja rekka oli pimedas neist üle sõitnud. Võigas valge inimese sekkumine. Hmm... valge inimene, valge jahu, valge suhkur - iga üks neist võib suurtes kogustes korralikult kurja teha. Ilmselt pole veel tõelisi aborigeene näinud, kuna sisemaale või sügavale põõsasmaale pole sattunud,see oleks vast elamus.

Yanchep´i rahvuspark

Sattusime sinna järjekordsel jahedamal päeval, enamus kängurusid olid oma soojades nurgatagustes. 4 koaalat, kes seal olid tukkusid kõrgel puuotsas, 1 usinam oli all ja nosis eukalüpti lehti(eukalüpt andvat vähe energiat ja on hästi kiurikas ning seedib 5 päeva)pole siis ime, et nad enamuse ajast lebotavad.

Scarborough rand

Tööst

Teema mis mind juba pikemat aega vaevab. Niisiis esialgu püüdsin leida erialast tööd või vähemalt midagi loomadega. Kliinikud on oma meeskonnad hästi komplekteerinud ja abikäsi on neil ülearugi ilmselt. Sain 1 hindu vetiga isegi jutule, et äkki hakkan ta abiliseks, kuid lõin araks, sest kokkusaamine tundus vestluse põhjal kohtinguna ja pole vaja elu keeruliseks ajada. Hetkeks on lootus veti asjus siin midagi saavutada sahvris luku taga. CV-sid olen jaganud ja Gummtree (tööotsingu portaal) läbi kammimine on igapäevane tegevus. Paar korda oleks peaaegu tööle saanud. 1 kord kutsuti intervjuule,aga tööandja unustas mulle aadressi saata ja tema mobiilinumber oli salastatud, ei saanud kuidagi viisakalt märku anda oma mitte tulekust. Teinekord käisin kohapeal, nurgapoe/võileivabaari abi koha asjus....näitasin end igati abivalmist küljest ja sain otseses mõttes vastu pükse....tegin neil tasuta klaasid puhtaks, lubasid tagasi helistada ja ei persetki. Siis oli väga hea pakkumine põhimõtteliselt ületee hotellis toateenijaks, aga oleksin pidanud lubama end 6 kuuks tööle, mis minu jaoks ei ole ilmselt mõtekas. Näis kas tegin vea või ootab mind tõesti ees mõni parem pakkumine. Paljud võtaksid tööle majutuse eest, mis iseenesest pole paha variant, aga raha kuluks hädasti ära kui natuke reisida tahaks. Nüüd siis otsime Tanniga farmi- või saagikoristustööd ja murrame pead kas vahetada osariiki või jääda veel Läände. Jätkub...

Wednesday, October 24, 2012

Falcon


Autost ja liiklemisest


Autot otsisime gum treest (ala eesti osta.ee). Valge Ford  falcon Northbridge´is jättis hea mulje, ainult mootor läks hirmus kuumaks. Tann uuris veel sumbutist tuleva veeauru hulka ja natuke vaatasime ka kapoti alla, aga kui mehaanikas väga sees pole, ei tea mida vaadata. Auto teadja Russ aitas telefonitsi  oma nõuga ka kaasa. Peale  väikest tiiru kvartalis, tulid autot vaatama 2 hindu poisut, mõtlesime, et nüüd läheb rebimiseks, aga Tann suutis omaniku ära rääkida. Tuli veel vaid täita sõiduki vahetamis dokumendid  ja võisime uue masinaga koju sõita. Päris hirm oli hilja õhtul esimest korda sõita tundmatus linnas  vasakpoolses liikluses, aga õnneks automaatkast teeb liiklemise lihtsamaks.

Auto paberitega on nüüd omajagu jamamist olnud.  Sain eelmise omaniku jutust aru, et  see käib lihtsalt. Paned aga vajaliku koopia dokumendist posti ja küll registrikeskus kõik korda ajab, aga kus sa sellega. Nimelt oli dokumendi pöördel kirjas, et peab ka isikut tõendama ja deklareerima immobilisaatori olemasolu...mina tubli olin siis juba koopia posti pannud. Niisiis võtsime kätte ja sättisime end Joondalupi registrikeskusesse isikut tõendama. Seal sai passi koopia antud, allkirjad ka. Käskisid 2 nädala pärast teada anda kui ülekande arvet ei tule. Niisiis 1,5 nädala pärast laekusid meile postkasti 2 kirja nimele Trun Raahat. Tahtsivad uuesti, et isikut tõestaks ja kinnitaks ikka, et autol on immobilisaator. Selle immobilisaatori pärast kollasin hulga neti lehekülgi läbi, et mis asi see üldse on ja mis tüüpi  ta meie autol on.  Ridadevahel auto manuaalis oli ikka kirjas, et mingisugune elektriline immo. on olemas. Peab Laurilt hakkama mehaanika nipet näpet kursuseid võtma.

Ühesõnaga käisime eile jälle registrikeskuses dokumente parandamas ja arveid tasumas, nüüd  on JOKK. Kõik oleks palju lihtsam olnud kui kohe oleksime registrikeskusesse läinud, tagant järgi tarkus. Mul on ilmselt kilplase verd sees :D.

Liiklemisest nii palju, et teada tuntud marsuudil saan juba hakkama (isegi ilma GPS-seadmeta). Kesklinnas läheb gepsu ikka vaja. Tihti saan signaali, kas jokutamise või vale manööverdamise eest. Aa ja kiirteel 100 sõita polegi nii hull. Aeg ajalt saan adrenaliini lakse, tean juba mida tähendab see pime ala ja see on hirmutav.

Kirjutasin meie autole uue muusika plaadi. Pink- Try ja Kid-Cuddi – Pursuit of Hapiness on tunnuslood ;).  A rääkides veel muusikast,  eelmine omanik unustas oma cd kogu istme alla sealhulgas Fatboy Slim ja Kings of leon, Foo Fighters ....;)

Jaa toredasti sai nalja kui viisime auto ühele Tanni töökaaslasest mehaanikule ülevaadata ja too nägi kohe, kuis jahutusvoolikute ühenduse jublakad on kulunud ja vett tilgub läbi.  Vahetamine pidavat kerge olema. Aga siis selgus, et poodides pole täpselt selliseid jublakaid kui meil oli vaja ja kõige tipuks kui Tann läks ühte voolikut korraks katsuma, plahvatas see süsteem ja kuum vesi pritsis välja. Vedas, et Tannul päikse prillid ees olid. Sai kerge põletuse rinnale. Gloru tuli appi ja sõidutas oma autoga meid Hardware store´i kust saime jupid ja mulle ka mündi ja melissi. Siis jäi Tannil üle vaid natuke akrobaatikat teha ja mootori jahutus jälle kombekam. Lõpp hea kõik hea.

Saturday, October 20, 2012

Thursday, October 18, 2012


Praegune residents/ Granny´s flat

 Nüüd oleme end ajutiselt....pikemaks ajaks sisse seadnud ühe ridaelamu maja tagahoovis. Siinne veranda või kolikuur on ümber ehitatud toredaks toaks, kus kõik eluks vajalik olemas. Kööki, dušši ja suure toa lameekraan televiisorit jagame 2 eheda iiri Sheilaga(aussi släng: naissoo esindajad) Susan ja Debbie.

Kindlasti ei saa mainimata jätta meie äärmiselt häälekaid naabreid vareseid kohaliku palmi otsast. Ilmselt on see üks lähikonna kõrgem puu, kust on hea infot edastada. A ja kui nad meie putka katusele maanduvad, kõlab nagu dinosaurused klõbistaks teras katusel. Rääkides faunast, on meie toa alla rajanud pesa  1 suur seltskond pisisipelgaid. Iga väiksemgi toidu puru toimetatakse siit ära. Minu suureks üllatuseks isegi ühe pooliku soola pähkli olid ära vedanud ja nii kui jätan oma kakao tassi järelvalveta, kohe on kamp limpsimas.

 Aed ise pole siin suurem asi, 2 suuremat aaloe moodi kõrbe taime ja veel mõned tundmatud kõrbelilled.  Pesukuivatus karuselli ala on tõeline tühermaa ja vanade pesulõksude surnuaed.   Ja mis oleks üks Austraalia tagahoov ilma suure ja uhke gaasigrillita, mis sest,  et roostetab. Äkki peaks proovima talle elu sisse puhuda.
 Nostalgiast ja väiksest aianduslikust huvist ostsime siia piparmündi ja melissi taime. Natuke teed saab teha kui hing peaks ihkama.


Sissejuhatuseks

Mõtlesin natuke ikka midagi kirja panna, endal ka  pärast hea meelde tuletada.
Ühesõnaga  27. Septembri öösel saabusin Perthi lennujaama. Peale pikka ja piinarikast lennusõitu oli hea meel tunda kindlat pinda jalge all. Õhu element minu jaoks ilmselt ei toimi. Vaatamata suurele nätsunärimisele olid kõrvad maandumishetkel ikka lukus ning aju tahtis silmist ja kõrvust välja pressida. Luksuslikust Quantas Airway õhtusöögist ja veinist loobusin...sest magu ja tasakaaluelund olid rivist väljas. Te ei kujuta ette kui pettunud olin endas ja selles olukorras.  Igatahes  imeväel  paranes enesetunne kohe kui maa peale sain. Siiski ees oli veel pikk teekond läbi pagasi kontrolli. Lennukis olin täitnud lehekese, kuhu sai kirja pandud aadress kuhu asun, natuke enda andmeid ja kas sööki ja ravimeid on kaasa taritud. Loomulikult panin linnukesed, sest Eesti  šoks ja liköör ju kohvris ja mõni ravim enda jaoks ka kaasas. Selgus, et kontrollis ei olnudki tõsist midagi...tolli näkk küsis üle mis ravimid täpsemalt ja mis söök ja lasi mul lihtsalt minna ilma suurema pärimiseta ja isegi pagasisse ei tahetud piiluda. Asja soodustavaks olukorraks oli muidugi see, et korraga maandus 3 lennukit ja lennujaam oli korraga väga üle rahvastatud. Lõpuks sain kätte oma toreda sinise kohvri ja mitte väga suureks üllatuseks oli minu peen pinlukk ära lõhutud, aga mis sellest hiina plastik jullast ikka oodata. Edasi oli kõik nagu suur unenägu millest väljusin  paar päeva hiljem.

Suur kohtumine

Väljunud pagasitsoonidest hakkasin otsima Seda tuttavat nägu, keda 8 kuud polnud näinud ja pikisilmi oodanud olin. Hehh ja lõpuks me kohtusime. Kummaline kohmetus oli hoopis.  Siiski mõistus, emotsioonid ja kehad vajasid veidi sünkroniseerimist ja peagi oli see 8 kuud meie vahel olematu :D.

Esimesest hostelist

Seal oli kuninglik voodi ja mõnusalt jahe.  Kuuldavasti oli see bäkkerite  hostellidest üks viisakam. Usun, et peale nii pikka lahusolekut võisime ikka mõneks päevaks sellist luksust lubada.