26. detsember oli meie kõige harivam päev, tänu jutukale ja inglise keeles rohkem kodus autojuht Kethutile. Ta rääkis natuke bali kommetest ja kultuurist, tegi nalja ning lahendas minu jaoks mõned müsteeriumid. Külastasime maitseainete metsa, 2 templit, riisipõlde ja bistrood vaatega vulkaanile.
Bali inimeseste kohta saime teada seda, et neil pole meie mõistes nimesid vaid sünnijärjekorra süsteem: esimesena sündinu on Wayan, 2. Made, 3. Komang või Nayoman, 4. Ketut ning siis hakkab otsast peale. Perekonna nimesid nad ei kasuta. Bali mees võib võtta mitu naist, isegi meie autojuhil oli kaks naist. Ja lisaks autojuhiks olemist peab ta end kunstnikuks, ta teeb lapsi. Lastega on ka huvitavad lood. Imikut peab koguaeg süles hoidma ja maha võib panna alles siis kui vastav tseremoonia on läbi tehtud, juukseid võib lapsel lõigata peale 3. kuud ja siis peab ka tseremoonia läbi viima. Enamus balilasi on hindud, mis tähendab nad usuvad reinkarnatsiooni. Uuesti sünniks peab lahkunule tegema ärasaatmis tseremoonia ja kremeerimise. Tuleb palgata preester ja kogu üritus pidavat päris kallis olema (300 miljonit ruupiat) niiet paljud pered ei saa oma kadunutele seda kohe lubada ning kuni raha kogutakse maetakse lahkunu ajutiselt. Võimalik on teha ka ühismatuste tseremoonia, mis tavaliselt pidi aset leidma augustis. Ja kõige olulisem matuste juures on, et ollakse õnnelikud, sest see on suur rõõmupüha kui saad uuestisündida.
Templites käies, laenasime sarongid ning saime näha palvuseid ja tseremooniaid. Tempel Goa Lawah oli kokku ehitatud ühe koopaga, mille lagi kubises nahkhiirest. Goa Lawah tähendabki nahkhiirte koobast. Päris palju peresid oli seal palvetamas suurte lille ja puuvilja vanikutega. Piltide tegemise kohapealt olin väga kahtlev, aga Kethuti sõnul polnud see probleem, peaasi, et tseremooniaid ei sega.
Kethut viis meid kurssi ka mõndade puuviljadega. Balil on üks puuvili- durian, mida pole lubatud hotellidesse tuua ja mille ümber oli suur salapära, niiet küsisin järgi, mis teema sellega on. Nimelt durian pidavat haisema nagu põrgu ja maitsema nagu taevas. Kahjuks ei jõudnudki seda proovida. Siis andis Kethut meile proovida jackfruiti, pidavat hea kõhule olema. Söödavad osad, väikesed kollased torukesed, olid mahlase ja magusa maitsega. Selle vilja puid oli Candidasa ümbruses palju, kõik teeääred olid täis. Jackfruit võib kaaluda kuni 36 kg!!!
Rääkisime natuke ka koduloomadest. Olin näinud palju kasse imelike deformeerunud sabadega, selgus, et balilased karistavad kasse kas saba mahalõikamise või murdmisega, näiteks kui kass läheb munavargile. Kui karistada, siis jääb talle eluks ajaks meelde! Väga julm! Kassid ja koerad on tõesti väga kõhnad vähemalt tänava pildis. A ja ka Balil süüakse koera liha, Kethut kiitis, et väga hea on ja lubas naljaga pooleks meid viia koera liha maitsma. Ma olin šokeeritud ja mainisin, et olen suur koerasõber. Ta soovitas mul panna oma tulevasele koerale nimeks Sate(ala šašlõkk). Ei olnud suupeale kukkunud tüüp igatahes.
Vahepeal tegime pausi vürtside botaanika aias. Saime näha kakao , vanilje, kohvi, tšilli, nelgi, banaani, ananassi, gžen-gžen´i taimi ja palju teisi, milledest mõne kohta kuulsin esimest korda.
Saime seal proovida ingveri teed, kakaod ja kohvi ning loomulikult kuulsat Kopi Luwakit.
Luwaki on metskass, kes sööb kohviubasid. Tema seeditud ubadest tehakse maailma kallimat kohvi. Tundub, et selle kohvi tootmine hakkab varsti võtma ekspluateerimise mõõtmeid, sest on rajatud isegi farme ning tingimused loomakestele pole kuigi head. Rahvusvahelise metsfauna kaubanduse ja säilitamise ühenduse sõnul võib luwakide metsik populatsioon juba ohus olla.
Peale vürstide peatust suundusime vulkaanimäge vaatama, teekond oli koguaeg üles, kliima oli mäestikus hoopis jahedam ja nähtavus udu tõttu kohati väga vilets. Isegi külm hakkas ja mu kõrvad mängisid trummi rõhumuutustest. Turiste oli seal üleval omajagu ning tekkisid väikesed ummikud. Vahepeal hakkas sadas nagu oavarrest. Kethut viis meid ühte buffeesse, kus oli suur rõdu vaatega vulkaan Agungile. Algul oli see koht ülerahvastatud, aga mingi aja jooksul tihedus vähenes. Niisiis nautisime kevadrulle, bali omletti ja muud head paremat ning vaatasime vulkaani kadumist pilvedesse. Udu tekkis seal sekunditega. Pääsukesed tegid surmasõlmi ja kusagil all kires kukk.
Agung oli viimati tegev olnud 1963, hukkus ca 1500 inimest.
Kõhud täis, vulkaan vaadatud, suundusime Besakih templisse, kõige suurem ja püham tempel Balis. Templisse minekuks pidime jälle lunastama sarongid ja pileti. Sadas ning väikesed ärinaised vihmavarjudega piirasid meid nii ümber, et ei kuulnud enam omi mõtteidki. Et neis lahti saada rentis Tann varju kõige pisemalt ja olime päästetud. Siis võttis meid rajalt maha üks pühalt riides noormees ja kinnitas, et kuna 26. on tseremoonia päev, ei tohi me üksi ringi vaadata. Ei teagi kas see oli tõsi või rahateenimise nipp. Niisiis vuristas ta meile ette kõik templi tasandid, tähtsamad hindu jumalad ning natuke trseremooniatest ja rituaalidest. Jõukamatel peredel oli templikompleksis oma tempel. Vahepeal saime sappa väikse tüdruku, kes käis peale nagu kaka häda, et talt postkaarte ostaks. Jee one card, bui one card...ja seda korrutas kümneid kordi. Tann tegi tast isegi väikese video.
Kui tuur läbi sai hakkas giid kauplema palju ta raha tahab, templite taastamise hüvanguks küll jah, aga oleks siis võinud selle kohe alguses paika panna. Tagantjärgi jäi väljapressimise tunne ja pühast paigast polnud minu jaoks haisugi!!! Olin pettunud. Nii suure kultuuri taustaga maa ja nii silmakirjalik. Aga no eks tuleb neist ka aru saada, sest turist on mõnele ainus elatusallikas.
Edasine teekond möödus mõneajases vaikuses ning siis hakkas Kethut meile pakkuma, et kas me ei taha homme kärestikku paadiga sõitma minna, et tema kaudu saaks soodsamalt või, et kas me ei taha teda ka järgmiseks päevaks palgata. Paadisõidust keeldusime viisakalt paar korda, aga olime nõus temaga järgmine päev tagasi Kutasse sõitma. Tagasiteel hotelli möödusime „Hitleri majast“, Kethut tegi meile nalja, et Hitler redutas Balil 2. Maailmasõja ajal. Maja seinal oli haakrist niiet kui ei tea ajaloost midagi võib kergelt õnge minna. Samas saladuse loore on Hitleri ümber tänini niiet usu mida tahad.
Möödusime rohelistest riisipõldudest, Tann klõpsis panoraame.
Tagasi hotelli jõudnud käisime basseinis ujumas, hakkas jälle sadama ja vesi basseinis ajas juba natuke üle ääre. Sisutihe päev oli olnud ja uni tuli hea.
