Bali- viimased päevad

27. hommikul enne sööki tegin teleka taga aega parajaks ja juhtusin vaatama BBC doksaadet hindudest Londonis. Paljud hindumehed maksavad suure varanduse, et saada Londonisse tööle ja elama. Viimasel ajal on aga neid seal juba nii palju, et töö leidmine on väga raske ja elamistingimused olematud. Mõni elab kusagil silla all või papp karbis, mõni on jooma ja narkot tarvitama hakanud. Tagasi kodumaale on veel raskem pääseda.  Ühesõnaga võibolla mõnele oleks kodus rohi rohelisem.

Peale hommikusööki käisime veel natuke Candidasas ringi vaatamas.

Ohverduseks? Loodan, et mitte.

Ganeša

12 paiku oli taksojuht meil hotelli juures vastas. Selgus, et Kethut ei sõidutagi meid vaid tema onu. Kahju, sest mõtlesin Kethutilt veel paari asja Bali kohta pärida või vähemalt oleks saanud vestelda millestki huvitavast. Onust ei saanud me midagi aru, pusis ja purssis inglise keelt, aga meieni alati sõnum ei jõudnud. Sõit linna läks libedalt kuni linna piirini, kus algasid ummikud ja vaene Onu polnud juppa aeg seal kandis sõitnud. Igatahes Kutas ootas meid hotell Fontana, aga mida me ei leidnud oli see hotell. Onu oli juba meeleheitel, peale sadu kordi teejuhiste küsimist jõudsime kohale. Hotell oli nii uus, et silti ponud veel väljas, mis tegi meie juhile ülesande üsna keeruliseks. Jätsime taga hüvasti ja lasime ta närve puhkama.

Fontana oli uus ja hästi sisustatud. Oli püütud anda itaaliapärast nooti. Tuba oli väga mugav ja külmkapi sisu oli hinna sees, esimest korda, tavaliselt pidi minibaari eest juurde maksma. Käisime hotelli restoranis Portabella söömas, valisin munavilja parmesani kattega ja ingveri tee.  Ütleks, et minu söögis juustuga ei koonerdatud. Tann proovis jäist piparkoogi jooki, oi see oli hea. Pärast käis kokk isiklikult uurimas kuidas maitses. Kõik olid väga viisakad.

Õhtupoole käisime linnas suures kaubamajas ja uitasime niisama ringi. Ära käisime ka Tanni sõnul kuulsas Hard Rock cafe´s. Bali lauljad esitasid väga hea kvaliteediga populaarset muusikat ja 1 hindu pere tegi gangnam style tantsu.  Peale showd läksime tagasi hotelli veetma oma viimast luksuslikku ööd Balil.

28. detsembri hommikul ootas ees rikkalik hommikusöögibufee. Ja soovisin korduvalt, et oleksin mitmemaoline.  Püüdsin siis end ikka talitseda ja võtta natuke, et mitte pärast ägiseda.

Peale check outi läksime linna peale.

Viisakas tänava vaade

 Terve päev oli aega jalutada ja Tanni järgi jäänud ruupiaid kulutada. Ostsime kopi luwakit, kompveke ja Tannile maika ning mulle nahast sandaalid ja tiigriga särgi.  Lõunatasime ja õlletasime ning mõtlesime mis veel teha jõuab.  Kuna jalad käimisest väsinud ja masaaži pakutakse iga nurga peal siis lasime endal jalgu masseerida ja kuulasime salongi balilasest gei lobisemist.

 Pärast külastasime Matahari kaubamaja, mis oli paksult asju täis. Mul läks silme eest kirjuks. Tundub, et paljud austraallased teevad oma suuremad riiete ja kosmeetika ostud Bali kaubamajadest. Tuleb pea 10 korda odavam.  Igatahes märkamatult sai kell 9 õhtul ja istusime wifi pausiks Gloria Jeans (Austraalia kaubamärk) kohvikus, rüüpasime tšaid/latet ja uurisime teed lennujaama. Selgus, et lennujaam on 2 km kaugusel ja ilmselt jõuame sinna rutem jala kui taksoga. Mõeldud tehtud. Asusime lonkima ning sattusime turisti tsoonidest välja ja tuli jälgida jala esist, et kaevus ei lõpetaks.  Möödusime Absolut bensiinijaamadest ja väikestest poodidest, kust ühest mõtlesin küsida kas duriani on, kuid müüja vaid naeris  selle peale.

Mopeedi  Absolut bensiinijaam :)

Ngurah Rai rahvusvahelisse lennujaama sissesaamine jala oli raskem, sest jalgteed sinna polnud, pidi vaatama, et taksole ette ei jää. Lennujaamas komplekteerisime kotid, läbisime lennujaamamaksu tsooni  ning ees ootas veel üks suur kaubalinnak.  Shoppamise asemel läksime kõhtu täitma. Valisin eriti rikkaliku mereandidega nuudli roa. Lisaks oli serveeritud veel krevetid, salat ja rohelised tšilli kaunad. Ampsasin siis ühest kaunast  hea suutäie ja pidin järgneval paaril minutil otsad andma. Tšilli šokeeris  magu niivõrd, et hakkasin luksuma. Õnneks see siiski möödus kiiresti ja sain oma söögi ära lõpetatud. Tann sai nautida viimaseid Bintangi rõõme. Meie lend väljus 9. Väravast. Edasi: kontrollist läbi, trepist alla, bussiga lennukini, trepist üles ning varsti olid meil vastas punastes pintsakutes Air Asia stjuardessid. Üleval õhus heitsime viimased pilgud Kuta linnasärale ja ülejäänud lend möödus unesegaselt nokkides.

Bali reis oli seni minu kõige eksootilisem, sain reaalsusega mitu korda vastu vahtimist ja ilmselt saan kõvasti veel edaspidigi. Kui erinevad on kultuurid, inimesed ja  nende suhtumine ning loodus kõige selle ümber.