Jumalate saar Bali, 1.päev

Mõtlesin, et läheme jõuludeks lõunasse trippima, aga Tann tuli viimasel hetkel mõttele, et teeks midagi erilisemat (tema oli Margaret Riveris juba käinud). Niisiis Bali, paljude turistide sihtpunkt. Lennupiletid ostsime üsna viimasel hetkel, 1 päev jäi pakkida ja natuke läbi mõelda meie 2 nädalat kestvat puhkust (17-29 detsember). Lennujaama minek läks ikka rabistamiseks, viimasel hetkel otsisime veel kust lennupileteid ja hotelli bookingut välja printida. Õnneks Tanni töökoht oli veel lahti. Paberi patakas käes kimasime lennule ja kohale jõudes oli veel piisavalt aega, et tax frees raha kulutada ning sõba silmale lasta. Üks austraalia isa norskas pingil ning kukkurpoeg nohistas tal kõhupeal :D.
Air Asia lennuk oli mugav, stjuardessid väga abivalmid ainult indoneesia aktsendiga inglise keel ei olnud kõige arusaadavam. Lend läks vahejuhtumiteta. Kõrvad läksid ikka lukku ja pidin simuleerima haigutusi ja närimisi natuke aitas, aga mitte oluliselt. Ei tea kas mul on mingi eriline trummikile konditsioon? Igatahes maandudes sai kuulmise joonde. Kohale jõudes oli kell 12 paiku öösel. Balil pahvatas näkku soe ja niiske õhk, tekkis tunne, et pole midagi hingata, aga kui teha sügavamaid hingetõmbeid sai hapniku koguse kätte. Õhul oli kartulikoore kõrbe lõhn.
Taksojuhid olid nagu raisakotkad lennujaama väljapääsu juures ja niitsid jalust nagu terav vikat. Ullikesed nagu me olime lasime kohe end hotelli sõidutada, hea oli, et algsest hinnast veel  alla kauplesime. Sellel taksojuhil oli hea öö.
Hotell asus Kutas, Bali saare turistirikkaimas linnas.Hotellis Sunset 2 võtsid meid vastu bali noormehed. Tervitusjoogina  serveeriti ülimagusad grenadini joogid. Koht oli reserveeritud, aga mingil põhjusel tahtsid krediitkaardist koopiat teha ning hakkasid midagi segases inglise keeles deposiidist rääkima. Kuna me polnud sagedased hotelli külastajad olnud tundus see kõik väga kahtlane.  Keeldusime deposiidist ja lubasime sulas maksta kui juhtumisi peaksime lisahüvesid (minibaar, pesu pesemine jne) tarbima.  Lõpuks saime oma tuppa, mis oli konditsineeriga mõnusalt jahedaks tuulutatud. Sain tunda kui suur hüve on troopilises kliimas konditsioneer. Tuba oli suure voodi ja korraliku dušširuumiga. Magasime hästi.
Hommiku parim osa oli söök, hotelli restoran oli palju vaeva näinud, et välja panna võimalikult suur valik roogasid: supid, omlett, värsked salatid, hommikuhelbed, peekon, nuudlid, riis, puuviljad muffinid, saiakesed ja palju muud. Kui olime meelepärasemad asjad ära proovinud, otsustasime linna peale minna. Hakkasime esialgu jala minema, kuumus oli õõnestav ja jalakäiate teeriba oli peaaegu olematu, vaata, et tuututavad mopeedid ja taksojuhid sust üle ei sõida. Taksojuhid piipitasid  koguaeg, kas turistid ei taha jalavaeva kergendada.  Lõpuks andsime alla ning istuseime ühe „Blue bird“ takso peale ja lasime turule viia. Maandusime Krišna kaubamajas, kus müüdi riideid ja suveniire. Võtsin kaabu ning puupärlid ja edasi. Uue takso peal lasime end spasse toimetada. Natuke hindadega kauplemist ja saime kummalegi 1h massaaži, nad muidugi tahtsid meile kogu paketi pähe määrida. Üldse tuli Balis õppida ei ütlema ja võimalikult palju põiklema nad on meistrid lunima ja pakkuma.
Esimest korda elus tegi võõras inimene massaaži. Saime valida mis lõhnalise õliga tahame ning kas tugev, keskmine või õrn massaž.  Väga heade kätega massöör oli, pisike tüdruk, aga tugev. Unustasin end päris ära seal. Pärast pesime õli maha ja kogusime end fuajees, kus meile pakuti ingveri teed.
Tšakrad lahti mõtlesime natuke jalutada ja otsida mõne söögi koha. Põikasime turisti infokeskusest läbi, saime kaardi ja väikse inforaamatu ning suundusime Kuta randa otsima. Ranna lähedal oli palju riide ja suveniiri poode ning pealetükkivaid ärimehi.

Viisakas tänava pilt Kuta ranna lähedal

Rannas läksin küünekunstniku õnge.  Olen juba ammu tahtnud proovida ning nüüd oli võimalus. Sain omale türkiissinised lilledega küüned. Kinnitasin tehnikule, et ma pole rikas turist ja rahakott pole puuga seljas, aga ta ütles:“ Just once in Bali“ ning mõtlesin miks ka mitte lubada endale asju, mida ma mujal ei raatsiks.

Kaupmehed puhkamas

Kuna viimati olime söönud hommikul, hakkas magu ennast tunda andma ja peale mõningast patseerimist astusime sisse värskendavasse välirestorani ning lasime söögil joogil hea maitsta.

Öösel jalutasime  läbi Kuta rikkaliku tänavaelu. Lõputud poed, kohvikud, pubid, hotellid. Otsustasime jala hotelli tagasi minna ning  kuna telefoni navi ilma wifita häst ei toiminud, liiklesime kutalaste suunajuhiste järgi. Vist tegime poolteist korda Kutale ringi peale, lõin suurele varbale vere valumi ja peaaegu oleks mingisse solgi auku lennanud, aga lõpuks jõudsime kohale. Võidukas tunne oli! Tegime hotelli basseinis veel paar konna ja krooli ning võisime päevale joone alla tõmmata.